Pealkirjata

Eelmise nädala laupäev oli viimane tööpäev Covino pakkimiskuuris. See oli ikka suht mõistust väsitav töö. Väga monotoonne. Tagantjärele ei mõista kuidas ma sinna üldse nii kauaks jäin. Sellega on õnneks selleks korraks ühel pool. Terve nädal on tööotsimise tähe all kulunud ja suht stressivabalt. Päris meeldiv tunne vahelduseks. Suht ebameeldiv on sõita iga reede või laupäev 5 tundi Melbournei ja pühapäeval tagasi. Tööotsimine läks päris edukalt võrreldes augustiga kui ma kuu aega maile laiali saatsin. Kusjuures ma alles nüüd avastasin, et ükski tööagentuur nii ei registreeri, vaid näost näkku. Hea lõpuks teada. Nüüd eile, reedel, korjasingi tööotsimise tulemusena terve päeva pirne. Üsna väsitav töö. Käed ja nägu on ka ära põlenud. Austraalia päike on selles suhtes halastamatu. Esmaspäeval on intervjuu tööagentuuriga, millest ma loodan vähe paremat kui praegu on. Vahepeal on igast naljakaid vahejuhtumeid kindlasti juhtunud aga need on kõik uute mõtete alla mattunud. Osalt Eestisse tagasituleku mõtete alla.