Enne kui auto välja suretada on vaja üks spetsiaalne nupp all hoida, et aku tühjaks ei läheks. Samuti on vaja kontrollida, et turvavöö ukse vahele ei jääks, muidu jääb hoiatustuli põlema ja aku võib tühjaks saada. Me oleme kaks korda autot lükanud kell 6 hommikul. Kui bensiini tuli põlema hakkab siis on jäänud 10 kilomeetri jagu kütust.

Maffra!!!

Susanna ja Kaarel : Hello!
Ching-chong : Hi! How are you?
S.K : We are good, thanks.
C : What would you like to order?
K : Can I have double egg & bacon roll and cup of tea, please.
S : I would like to have cheese and tomato sandwich and a coke.
C : So is it cocaine?
(Susanna laughs)
S : Like can of coke?
C : Ohh, sorry, yes!

Selliseid dialooge võib leida Maffra bakery`st. Põhjuseks on kvaliteet tööjõud Hiinast.

On aeg rääkida natukene Maffrast pikemalt!
Kohta peavad kaks armastusväärset inimest Ron and Marge. Väga toredad inimesed.
Esimene õhtu kui Susanna siia Melbournist puhkama tuli, pakuti pizza kõrvale prii veini. Sellist külalislahkust Eestist naljalt ei leia. Kuigi esimese kuu pidin veetma kolme ebameeldiva sakslasega ühes toas, kes vallutasid toa riiulid ja nagid ja panid oma stringid minu peakohale kuivama, siis nüüd on juba terve nädal möödunud hubases double roomis, kus parimaks sõbraks on ventilaator.
Alguses tundusid kohalikud veidi teistsugused-maainimesed. Nüüd oleme nendega suhteliselt harjunud. Nad on hoopis rohekem down-to-earth kui linnainimesed. Näiteks eile rääkisid paar austraallast, kuidas linna inimesed ei tea kudias piima saadakse. Ei tea kui tõsi see on, nad oli siiski väga noored ja purjus. Aga siiski WTF?
Muidu hostelist endast : Asub see peatänaval, supermarketi vastas, mis tähendab et 10minutit päevast on kulutatud sisseostudele. Inimesi on siin igasuguseid - Inglismaalt, Iirimaalt, Rootsist, Saksamaalt, Pranstusmaalt, Hollandist, Mongooliast ja Koreast. Igaljuhul siin võib leiduda sulelisi ja karvaseid. Mõned on väga heatahlikud ja viisakad, teised on meie meele vastu. Kuid seda leidub igalpool.

Kaarel ja Susanna

Üleeile oli 40 kraadi sooja

Üleeile oli 40 kraadi sooja

Lopuks algas suvi

Reedel tuli Susanna peale kahte nadalat eksameid. Kuna tal on loomulikku inteligentsi palju, laksid need kindlasti hasti. Selleparast oli vaja tahistada, aga noh siin, Maffras on iga paev pidu ja pohjust pole vajagi.
Laupaeval soitsime Anthony & Ashleyga (Iirimaalt), Hannaga (Rootsist)- brokkoli crew, Lewisega vist (Inglismaalt)ja Michaeliga (Prantsusmaalt) Wayne juurde, kes ka meiega brokkolit ja porgandit pakib. Tema on Austraallane ja on ~60 aastane. Tema utles, et ta maja on mere aares. Sinna soites Susanna utles, et merd pole tema majast kindlasti naha, ta kindlasti pani juttu juurde. Ma noustusin. Sinna joudes ei olnud merd naha ja maja oli tais suitsuhaisu ja rapane. Uksik 60 aastane mees ja kaks koera. Susannal oli paranoia seal - Wayne kutsus meid sinna, et meid ara tappa.:D Mina aga arvasin, et tahab meid sinna elama saada, et raha teenida. Kummalgi polnud oigus. Ei tulnud ta meid oosel ara tapma ja ei moelnud meiega raakides kuidas seda teha, ega kusinud, kas tahaksime seal elada (kuigi kui maja oleks vahe sundsam oleks see ideaalne surfi bungalow). Selle asemel aga viis ta meid naabri Andy juurde (kes Susanna arvates tahtis ka meid ara tappa). Andy juures oli 2 armsat koera nagu filmis "The Mask", Susanna sai nendega sopradeks ja arvas, et kui paaseb morvast, siis votab ta nad endaga kaasa. Pidu oli huvitav: inimesed olid kuuekumnedates, ja kahekumnendates, nii et pidu missugune! Me tuline suht varakult ara. Lamasimevoodis, kui Susanna pidi veetseessee minema. Mina pidin muidugi kaasa minema - akki teda tapetakse ara. Ja noh uks ei kainud kinni. Samal ajal kui Susanna oli tualetis (peldikupott oli konkreetselt kapis)ja mina hoidsin seestpoolt ust kinni, tulid meie kallid pidutsejad, maani tais. Ja mis nad ikka arvavad tais peaga, kui kaks inimest on trussikute vael veetsees.
Hommikul, veel elus!, teised pohmellis, laksime meie Susannaga randa paevitama ja ujuma. Ranna nimeks on Paradise Beach, mis on uks osa 90 mile beach'st. Sama pikk rand nagu Latis, aga siiski pikem. Kindlasti kangastub moni pilt ette turkiissinisest veest, palmidest ja valgest liivast. Umbes selline. Suvi...

Kaarel ja Susanna

"eksvang" Dave

Mis juhtub kui kellast kinni ei pea.

Algas koik sellest, et rong laks arvatud 18.45 asemel 18.25. Ehk liiga kuradi vara. Yle jai votta jargmine rong, millega Maffrale koige lahemale saab. Ylejaanud transport oleks takso olnud. Rong joudis Maffrast u. 50 km kaugusele ning selleks ajaks oli kell juba 21.30. See tahendab, et jala Maffrasse oleks votnud rohkem kui 10 tundi, mis oleks 10 kilose kohvriga veel eriti piinarikas olnud. Yle jai 1)saada kyyti 2)votta takso 3)voi jaada kohalikku hostelisse kuna mu nadal aega vanad sobrad Rootsist, Saksast ja Inglismaalt polnud enam nous mulle jarele tulema. Kuna takso oli liiga kallis ja kyyti ei saanud, ma proovisin seda 24ni, siis jai yle kohalik hostel votta. Koik oli kinni. Kaiku tuli lasta plaan x.
Hommikul pargipingil argates olin saaskedest soodud ja peale kymneid arkamisi valmis kella 6se bussiga toole soita. Muidugi toole ma oigeks ajaks ei joudnud sest buss viis mind jallegi toolt 15 km kaugusele ainult. Lopuks sain kyyti eksvangilt, kes tegelikult polnudki nii hull kui valja paistis. Suht sobralik ja moistliku jutuga. Eks esmapilt ehmatas natuke. Ta oli ju tatoveeritud ja suurem kui auto millega ta soitis.
Tool ei tehtud teist nagugi. Peaasi, et koik tehtud on.
Lopp hea koik hea.

Vasakult paremale: Franceska, Franceska.

Howdy-ho

Nii. Sõidan praegu jälle Maffra poole porgandeid ja brokkolit pakkima. Transpordiks on vana ford, mis võib iga hetk ära surra. Sellepärast ettevaatusabinõuna sõidame tunniga ainul 80 km. Sohvriks on Inglane Leanne. Tema kaudu peaks kõikide lootuste kohaselt järgmine nädal seenefarmi vähe tasuvama töö peale saama ja Melbournile vähe lähemale. Seened on Austraalias väga head.

Ps Risto Pakkonen tuleb varsti Austraalia kanti

Pps. Me kohtasime Susannaga kahte soomlast Melbourneis kui me parajasti viimase trammiga 1 ajal öösel klubitama sõitsime.

Wtf?

Et juust porgandis poleks.

Kaarel ei ole jälle töötu.

Kell on 14. Ootan Susannat, et ta vastuvõtult tagasi tuleks. Järsku heliseb telefon. Teises otsas on Ron Maffrast. "Hello, am I speaking to Karl?".

Ron on Maffra backpackersite host ja ta ütles mulle, et tal on mulle tööd pakkuda.

Peale romantilist hüvastijätu suudlust Susannaga, kahte tundi rongisõitu ja 36 $ taksosõitu olin ma end sisse kirjutand Maffra backpackersisse. Hommikul oli mul veel 37,7 palavik.

Järgmine päev leidsin ma ennast 30 km kaugusel Maffrast juurvilja pakkimis "shed"ist. "Kuur" on nende mõstes ülisuur ladu erinevate tootmisliinidega. Igal juhul töötan jälle ja porgandid on kah tasuta. Töö on muidugi füüsiliselt suht raske aga küll ma harjun.

Aa. Üks asi veel. Selle hosteli köök meenutab täiega portugali (või oli see hispaania) youth hostelit. Lahe koht see siin. Ps Ron ütles mulle, et paar aastat tagasi olevat siin Eestlased olnud ja neist jäi maha hea märk. Täiega mõnus kuulda, et eestlasi hea sõnaga teatakse.

Mul jäi mainimata, et need on mu uued sõbrad Muhamed ja Yassin Liibanonist. Üks õhtu umbes kella 7 paiku kui väljas oli järjekordselt võibolla 15 kraadi ja pime, tegid nad rõdu peal grilli, pidasid ramadani. Nad pakkusid mullegi paar varrast sashlõkki ja leiba. Nende söök on suht nagu igal pool. Väga mõistlikud inimesed igal juhul. Väga sõbralikud. Siiski nad ei ostnud mult elektrit ja gaasi.

Kaarel on jälle töötu

Tere massid kes mind loevad. Mina siin jälle. Nagu pealkirjast lugeda siis põhitopic on töötus Kaarli seas. Kes ei mäleta siis töö oli elektri ja gaasi müümine. Põhjus miks ma sealt ära tulin oli pehmelt liiga väike palk. 100 dollarit 6 päeva nädalas töötamise eest (12 - 21ni). 1 AUD on 9 EEK. Jube töö. Muidu mitte nii väga hull aga 9 tundi jalgadel ja suhteliselt üksluine. Hello, my name is Karl, I´m here to give you a free lightbulb exchange and well, as an addition I can give you 11% discount on your powerbill. Ja niimoodi 3 nädalat järjest. Igal juhul ei kahetse väga. Muidugi seltskond oli ... kirju. Kui keegi veel mäletab siis need, kes sõidu ajal tulekustuti teise auto tuuleklaasi tühjaks lasid said töölt kinga. Ma üritan nüüd kuskile farmi mingi töö leida, nii lähedal kui võimalik. Enamus kohti on 200 ja enam km Melbourneist ja Susannast. Over and out.

September 11th

Well, where to start. Päev algas sellega, et ma jõudsin kella 12ks tööle, mis tähendab, et JÄLLE ainult natuke liiga hilja. Ma müün elektrit ja gaasi. Kui vaid eestis oleks nii head pakkumised nagu MINA võin SULLA ANDA. Need on haiged inimesed siin tööl. Tol päeval nad lihtsalt loopisid konisid aknast välja ja saatsid A4-del üksteisele teise autosse sõnumeid. Muidu töö on praegu poolteist tundi Melbournest ehk sõnumeid oli päris palju. Nt fucking muppet. Vahel võis juhtuda, et mõni süütu möödasõitja sai mõnega pihta...või tühjaks söödud hungry jacksi rasvast läbi imbund paberkotiga. Mida ma veel ei teadnud oli tõsiasi, et nad tühjendavad ühe täiesti täis tulekustuti teise auto tuuleklaasi ja et üks "bloke" kelle nimi mulle ei meenu jääb ühest oma kingast ilma kuna ta ei arvesta vastutuulega, mis sõites autost väljavisatud kinga lennutrajektoori mõjutab. Ja veel sai kõige täkum, ilma särgita Dave vist, roosalt Micralt telefoninumbri, muidugi selleks ta pidi enne poole kehaga autost välja ronima, et see Micrale ulatada. Ta on kihlatud. Too päev rahustas närve 27 kraadine briis ja õhtul 0,33 liitrine Victorian Bitter. Võib vist veel ära mainida, et ma sain ühe kontakti töötada vaimsete vaegustega inimestega, tööaeg lubati hea ja palk kah, vaatab mis saab.

Edaspidid pildid

Käes on järjekordne esmaspäev. Selline tunne et aeg libiseb käte vahelt ära ja sinna pole midagi parata. Selle asemel et ärgata kell 6 hommikul ja minna tööle telliseid puhastama või liiva kühveldama või plastikust muru rikastele juudilastele maha panema ärkasin ma hoopis kell 10 ja hakkasin pühapäeval tehtud pannkooke sööma. Kuigi tunne peaks olema nagu esmaspäev, oli tunne hoopis nagu pühapäev. Tööle ei läinud ma selle pärast, et tööd ei ole. Ja kuigi rahaga on suht napp ja väljavaated pole kuigi head, ma ei muretse. Üldse ei muretse. Ehk teisisõnu - no worries. Susanna ka ei muretse üldse. Ta ei läinud samuti kooli. Igal juhul. Ma olen siin nüüd juba poolteist kuud olnud. Sõpru pole väga palju kogunenud. Tööl need kaks muhedat selli võiks öelda et on ainuksed sõbrad. Ja muidugi mu musi Susanna :). Üks päev hakkas ühe Eesti sõbra õde minuga rääkima. Ma arvasin et ta on Ameerikas aga võta näpust ta oli hoopis Austraalias ja meie kodust ainult mingi 15 min jalutuskäigu kaugusel. Maailm ON väike. Nagu öeldakse.. igas maailma sadamas on üks Eestlane. Vahel ma mõtlen, mis ma teeks kui ma oleks Eestis. Kõige tõenäolisemalt lepiks kokku õhtust vollet Kakumäel või vaataks ilmateadet põhjakaarte tuulte kohta või ootaks kõnet, et saada küüdiga Ivo poole koosolekule või Turu juurde katusele või mängiks sulgpalli Hirve pargis koos väikse õllemärjukese ja Jaagupi ja Liina ja Sansiga ja Manniga ja Lauraga ja vb Kekiga ja musiga. Või siis hoopis unustaks JÄLLE Tartusse minna vanadele klassiõdedele ja vendadele külla. Ja muidugi ma ei tea mis Luup teeb. Vot. Ok Susanna hakkas mingit huvitavat asja vaatama... ma pean minema. Jällekuulmiseni.

Hei mina jälle.

Nüüd on möödas juba 3. nädal. Aeg lendab päris kiiresti. Eks pooleldi ole selles süüdi see ka, et ma sain eelmine nädal tööd ja esimesed palgad on juba käes. Töö on nagu igal pool - igav aga noh, raha on vaja. Seal on muidugi kaks aussie tüüpi kes teevad mõlemad bändi. Päris chillid düüdid a mitte nii chillid nagu Eestis. Vahepeal saab muidugi few laughs ka. Nad teevad nagu mõlemad bändi ja siis räägivadki ainult sellest. Üks tüüp on natuke tüsedam ja pole veel kmkm... keppi saand :P ja siis kogu aeg teine tüüp, kes on kogu aeg mingi naistega enam vähem, mõnitab teda. A nad on sõbrad. Seal on veel üks tüüp, kes on absoluutselt äravahetamiseni Luubi venna nägu. Ja pole midagi öelda... siinne töökultuur on ikka totaalselt teine kui Eestis. Muidugi see ei pruugi igal pool nii olla aga siin on kombeks iga päeva lõpus paar õlut ja paar sõna juttu. Väga chill. Eile käisime kohalikus taaskasutuskeskuses. Ma küll ei ütleks et see eriti "taas"kasutuskeskus oleks. Osad asjad tunduvad küll suht uued. Isegi kohati veel pakendis. Nt arvuti supaka saaks sealt mingi 400 eekuga ja jalgrata täiesti korraliku sama raha eest. Poole kallimalt saab juba päris korraliku ratta amortide ja värgiga. Ja tööriistad... mingi kasutatud firma trelli saab 200 krooni eest. Vot. A ma käisin seal hoopis millegi muu järel. Nimelt ma ostsin oma esimese kitarri. Minust saab muusik. Vist. Eile ostsime veel Susannaga pudeli Jack Danielsi ja lahendasime selle ära... ja siis me ostsime veel ühe pudel Jäck Dänielsi ja lahendasime selle ka suht ära legendaarse Michael Jacksoni puhul ja saatel. Ta oskab laulda... ja tantsida... ja väikeste poistega igast muid asju teha (seda ütles Susanna... ta teab :P:D). Ja nüüd on muidugi juba hommik ja pühapäev ja väljas on 20 kraadi sooja päikese käes ja päike paistab. Mõnus talv... very nice, I like. Eelmine nädal mingi päev, ma ei mäleta enam mis päev, käisime veel siin ookeani ääres. St. Kilda on kohanimi. See oli natuke Hispaania moodi. Sellised madalad väikesed rannaäärsed majad sisustatud itaaliapäraste restoranide ja väikeste pastry saiakese poodidega. Ja fuck. Siin kandis on üks maailma parimaid transpordi süsteeme. Frigin love it. Pilet on küll Eesti kohta kallis ja imelikul kombel erinevalt Eestist ma ostan siit pileteid aga ma lihtsalt armastan seda. Ps siin on trammid.

Selleks korraks siis jälle kõik. Kui midagi huvitavat juhtub siis ma anna jälle teada. Arrivederci.

Kolmapäev

Hei, kõigepealt ma pean ära mainima et ma kirjutan seda kannet juba 2. korda ja hakkab vaikselt tüütuks muutuma.

Siin kandis on täiega lahe. Üle Melbourne`i lennates oli juba selline tunne et siin läheb vist kauem... Igal juhul väga austraalialik tunne tuli küll peale kui läbi Melbourne`i homestay poole sõitsime. Homestay on siis nagu nimi ütleb nö koduhotell. Me elame majaperemehe, Trevoriga ühes majas, kus meil Susannaga on üks tuba. Teises majas on ülejäänud üliõpilased ja õpilased. Rahvas on siin muidu täiega sõbralik ja viisakas. Ilma sorry ja thanks`ta siin läbi ei aja - võib veel kedagi solvata muidu. Suht harjumatu.
Esimesed päevad olid üsna rasked kuna ma magan ikkagi päeval ja olen üleval öösel tegelikult aga nüüd juba hakkab vaikselt harjuma. Eile ja üleeile käisime linnas. Väga spets. See ei ole ikka Eesti. Muidu suburbid on ikka samasugused nagu vist idee poolest igal pool. Vaiksed, väikeste majakestega ja hoovidega aiad autode ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Ainult läänepool indialased mässavad selle vastu, et neile rohkem peksa ei antaks... Muidu kes tahab ühendust saada siis siin on kell 7 tundi ees ja arvatavasti saab mind esialgu msni ja Susanna kaudu kätte või läbi skype tamme365. Kõneminut on mingi 15 eek vist. Igal juhul... mingi hetk jälle.

5. juuni

Heippa hei kõik kamraadid ja niisama muhedad.

Tegelikult ma olen veel helsingis. Praegu on juba kõik musid, kallid ja pisarad tehtud niiet jääb veel üle oodata paar tundi lendu. Siin lennujaamas on päris chill, esimest korda nädala jooksul saab vabalt hingata. Siit soovitused kõigile - ei ole mõtet nädal peale sõjaväge kohe reisule minna. Väga halb. Väga kiire. Ja isaga pole ka mõtet öösel kell 3 hüvasti jätta, uni tuleb muidu. Ei aga tunne on väga viis ja varsti ma olen austraalias siis. Kõigepealte Hiina. Ma tahtsin veel öelda et väga lahe oli maal nii palju sõpru näha. Ja kuigi viin ei maitsend too päev hästi oli ikkagi väga mõnus. Kahju ainult, et sealt mõned puudusid kodustel põhjustel aga I`ve got a hunch et ma näen veel rahvast. Vot. Olks ma ei viitsi praegu rohkem skriblada.