Nii peale viimast postitust oli järg nii kaugel, et Susanna vanemad tulid asja üle vaatama, et kuidas see Austraalia värk siis üldse on. Uus aasta möödus Bonnie Doonis legendaarse söömise teleka vaatamise ja 35 kraadise soojusega, mida saatis ülitihe paduvihm. Muidugi saatis meid ka parajalt kange Corona laimiga. Mainimata jäid veel jõulud. Jõulud on siin eriti kiire aeg. Liiga kiire. Kaubanduskeskused olid jõuluööl lahti öö läbi ja Swarowski ukse taga oli järjekord kinni pandud aegadega ja spetsiaalsete turvameestega. Ühesõnaga hull. Muidugi meist voolas see kõik sujuvalt mööda ja ka Susanna vanemate saabumine rahunes lõpuks maha. Peale uut aastat ja jõuluvanalt saadud 3 kilo Tobleronet ja Eestist saabunud kommilaadungit sõitsime Austraaliasse puhkama. Gold Coastile. Ülimõnus koht. Võiks öelda, et peaaegu ideaalne. Ilm on parajalt soe, et ainult maika väel vegeteerida. Ozzie keeli humid. Vesi soolane, lained suured, appartament basseiniga ja barbequega ning vein odav. Ja loomulikult Susanna. Mida veel tahta. Pool ajast kuluski ookeani peale. Ära sai veel käidud Brisbanes, mis on Gold Coastist sadakond kilomeetrit põhjapoole. Brisbane on armas ja samas suhteliselt suur linn. Vist idakalda suurim peale Sydneyt. Puhkus läbi ootas Susannat ees uus kool, et saada parimaks juuksuriks terves Austraalias. Ja mind ootas see sama Maffra ja seesama brokkoli ja needsamad kella kuuesed äratused. Nüüdseks on sellest kõigest juba möödas mõni aeg ja kõik on viimasest lausest sama välja arvatud see, et kui ma Susannat eile rongile viisin suri meie (kohalike brokkolipakkimismeistrite) tööauto poole tee peal. Vähemalt praktiliselt. Natuke suitsu, paanikat ja mõnisada meetrit eemal sain vajaliku vee, et mootor maha jahutada ja edasi proovida sõita. Ma kordasin seda veel kaks korda iga 2 km tagant ja kohale jõudsingi. Täna ainult ei saanud tööle minna, sest brokkolimobiil müüdi 50 dollariga kohalikku scrapyardi. Kahju, see oli tõeline backpackerite buss. Kõige sitasem buss mis ma kunagi näinud olen. Aga samas möödusid seal kõige paremad pool tundi und lõunapauside ajal. Vot. Nüüd ma siin olen ja kirjutan igast memuaari kokku. Ps kui keegi mõnda tööotsa Melbourneis teab siis on tore. Mulle võib ka teada anda.
Tamme
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment