Statistikast

Melbourne on Tallinnast umbes 80 korda suurem ehk umbes 8800 ruutkilomeetrit. Rahvaarv on 5,5 miljonit. Rahvaarv Austraalias üleüldse 22 mln. Keskmine sõit ühest linnotsast teise võtab keskmiselt 2 tundi ...kui teed on tühjad. Melbournei temperatuur umbes 10 kraadi soojem kui Eestis. Talve miinimumid naljalt alla 5 ei lähe ja suvi võib olla vägagi kuum ...nagu saunas. Anonüümne uurimus näitab ka, et seal kandis on kerge alkohol 3-4 korda kallim ning kange paar. Ent veine ja häid veine leidub seal nii kallimalt kui odavamalt. Eestis ei sõideta juutidega (kirjuta: ute) ning koos Inglismaalt iseseisvumisega praktiliselt vist iseseisvuti ka FIFAst. Keegi ei võta palli kätte kui jalgpalli mängida. Riigikeeleks on küll Inlgise keel ent väga tihti hiina, india, taiwani, vietnami, tai, indoneesia või malaisia tugeva aktsendiga. Mõnes linnaosas võib tunduda, et vahemaandumine Hiinas lõppes Hiinasse jäämisegagi (või Indiasse). Kui kekmine Eestlane tahab teenida Eestis sama palju raha kui vaesem Austraallane Austraalias siis ta peab kaks korda rohkem tööd tegema, nt nädala asemel kaks. Kui elada backpackeri maailmas siis arvatavasti esimesed inimesed keda kohata on kas iirlased, sakslased või prantslased. Lendamisega Austraalia vahet on üldse selline lugu, et see võtab su elust kaks hinnalist päeva, kahe päeva jagu unetut biorütmi segistamist, 4 lennukit, 3 vahemaandumist, ülemõistuse palju istumist aga kui lõpuks sihtpunkti jõuda siis võtab ikka naeratuse näole küll kui koduseid näha.

By the book

Enne sisseastumist pühkige palun jalanõud puhtaks

Lihavõtted

Agrikulturist

See olen mina. Viimane poolteist kuud on möödunud Melbournei lähistel Yeringu viljaaias. Töö on suurepärane, puhtalt füüsiline, natukese mõtlemise, kõige värskema vilja ja suurepärase vaatega mägedele. Lõõgastav. Töö on küll halval juhul poolteist tundi kodust ent pole hullu. Isegi sellest pole midagi, et peab koju hääletama. Muidu midagi väga põhjapanevalt huvitavat vahepeal juhtunud polegi. Tutvutud on erinevate kultuuridega täpsemalt läbi maitsmismeele Liibanoni, Nepaali, Tai ja Vietnami restoranides. Vormel käis läbi. Ainuke asi millest on kahju on suvi, mis hakkab läbi saama. Samas on suht hea meel algava suve pärast. Hiljemalt 6. juuni olen Eestis. Suvi, päikene, kodumaa. Austraalia on ka päris armsaks saanud.

Pealkirjata

Eelmise nädala laupäev oli viimane tööpäev Covino pakkimiskuuris. See oli ikka suht mõistust väsitav töö. Väga monotoonne. Tagantjärele ei mõista kuidas ma sinna üldse nii kauaks jäin. Sellega on õnneks selleks korraks ühel pool. Terve nädal on tööotsimise tähe all kulunud ja suht stressivabalt. Päris meeldiv tunne vahelduseks. Suht ebameeldiv on sõita iga reede või laupäev 5 tundi Melbournei ja pühapäeval tagasi. Tööotsimine läks päris edukalt võrreldes augustiga kui ma kuu aega maile laiali saatsin. Kusjuures ma alles nüüd avastasin, et ükski tööagentuur nii ei registreeri, vaid näost näkku. Hea lõpuks teada. Nüüd eile, reedel, korjasingi tööotsimise tulemusena terve päeva pirne. Üsna väsitav töö. Käed ja nägu on ka ära põlenud. Austraalia päike on selles suhtes halastamatu. Esmaspäeval on intervjuu tööagentuuriga, millest ma loodan vähe paremat kui praegu on. Vahepeal on igast naljakaid vahejuhtumeid kindlasti juhtunud aga need on kõik uute mõtete alla mattunud. Osalt Eestisse tagasituleku mõtete alla.

Lõpust alguseni - kõige esimene kirje, mis ma üles unustasin panna.

Victor, victor, mis on sinu vektor...

Helsingi viimane peatus, sõitsin päikest taga ajama. Tee, mis tahad lennukis on võimatu magada. Toit on normaalne kui välja arvata see, et makaronid on liha ja liha makaronide maitsega. Okok, ma sain vähemalt süüa. Peale 3 filmi ja umbes 10 tundi uinumiskatseid olingi Shanghais. Shanghai oli eriti viisakas koht, kohe oldi lennukil vastas ja juhatati õigetesse kohtadesse, et veel need suurepärased 12 tundi järgmise lennuni lennujaama pingi ja Krossi välkjakaevamiste seltsis. Siin sai juba normaalselt magada – tunni aja kaupa umbes 6 korda. Inimesed on natuke teistsugused – neile nagu paistaks kogu aeg päike silma. Shanghailaste inglise keelest on võimatu aru saada, veel vähem nende endi keelest. Ent kuigi nad on pisut erinevad on nad siiski täpselt samasugused nagu mina. Grimassid, žestid – universaalne. Üks asi oli eriti haige. Osad ikka ei mõista, et grippi ei nakatu, kui keegi sulle just näkku otseselt ei köhi ja käsi pesevad nagunii enamus. Ma loodan. Seega milleks need maskid? Olks. Kell on sealmaal, et pidi sisse-kontrollima ja siis edasi üle Gold Coast´i, Rum Jungle´i ja Mount Isa poole. Hetkel olen lennukis ja kell peaks olema 5 öösel Austraalia aja järgi, ehk 10 Eesti aja järgi ehk viimane aeg, et Von Krahli poole tatnsima või Iffi poole grillima minna. Over and out.

Uusaasta tervitused kõigile. Jah ma panen selle alles veebruaris ülesse...

Ärgem saa valesti aru

Austraalia liialdus jõulukuuse ehtimisel. See on ainuke maja keset põldu. Kellele...???

Bottox. Dali näitus Melbourne Arts Gallerys

Türisalu pank ehk Great Ocean Road

Minu armastus

Minusugused Melbournei lennujaamas

Mis vahepeal toimunud on...

Nii peale viimast postitust oli järg nii kaugel, et Susanna vanemad tulid asja üle vaatama, et kuidas see Austraalia värk siis üldse on. Uus aasta möödus Bonnie Doonis legendaarse söömise teleka vaatamise ja 35 kraadise soojusega, mida saatis ülitihe paduvihm. Muidugi saatis meid ka parajalt kange Corona laimiga. Mainimata jäid veel jõulud. Jõulud on siin eriti kiire aeg. Liiga kiire. Kaubanduskeskused olid jõuluööl lahti öö läbi ja Swarowski ukse taga oli järjekord kinni pandud aegadega ja spetsiaalsete turvameestega. Ühesõnaga hull. Muidugi meist voolas see kõik sujuvalt mööda ja ka Susanna vanemate saabumine rahunes lõpuks maha. Peale uut aastat ja jõuluvanalt saadud 3 kilo Tobleronet ja Eestist saabunud kommilaadungit sõitsime Austraaliasse puhkama. Gold Coastile. Ülimõnus koht. Võiks öelda, et peaaegu ideaalne. Ilm on parajalt soe, et ainult maika väel vegeteerida. Ozzie keeli humid. Vesi soolane, lained suured, appartament basseiniga ja barbequega ning vein odav. Ja loomulikult Susanna. Mida veel tahta. Pool ajast kuluski ookeani peale. Ära sai veel käidud Brisbanes, mis on Gold Coastist sadakond kilomeetrit põhjapoole. Brisbane on armas ja samas suhteliselt suur linn. Vist idakalda suurim peale Sydneyt. Puhkus läbi ootas Susannat ees uus kool, et saada parimaks juuksuriks terves Austraalias. Ja mind ootas see sama Maffra ja seesama brokkoli ja needsamad kella kuuesed äratused. Nüüdseks on sellest kõigest juba möödas mõni aeg ja kõik on viimasest lausest sama välja arvatud see, et kui ma Susannat eile rongile viisin suri meie (kohalike brokkolipakkimismeistrite) tööauto poole tee peal. Vähemalt praktiliselt. Natuke suitsu, paanikat ja mõnisada meetrit eemal sain vajaliku vee, et mootor maha jahutada ja edasi proovida sõita. Ma kordasin seda veel kaks korda iga 2 km tagant ja kohale jõudsingi. Täna ainult ei saanud tööle minna, sest brokkolimobiil müüdi 50 dollariga kohalikku scrapyardi. Kahju, see oli tõeline backpackerite buss. Kõige sitasem buss mis ma kunagi näinud olen. Aga samas möödusid seal kõige paremad pool tundi und lõunapauside ajal. Vot. Nüüd ma siin olen ja kirjutan igast memuaari kokku. Ps kui keegi mõnda tööotsa Melbourneis teab siis on tore. Mulle võib ka teada anda.

Tamme