September 11th

Well, where to start. Päev algas sellega, et ma jõudsin kella 12ks tööle, mis tähendab, et JÄLLE ainult natuke liiga hilja. Ma müün elektrit ja gaasi. Kui vaid eestis oleks nii head pakkumised nagu MINA võin SULLA ANDA. Need on haiged inimesed siin tööl. Tol päeval nad lihtsalt loopisid konisid aknast välja ja saatsid A4-del üksteisele teise autosse sõnumeid. Muidu töö on praegu poolteist tundi Melbournest ehk sõnumeid oli päris palju. Nt fucking muppet. Vahel võis juhtuda, et mõni süütu möödasõitja sai mõnega pihta...või tühjaks söödud hungry jacksi rasvast läbi imbund paberkotiga. Mida ma veel ei teadnud oli tõsiasi, et nad tühjendavad ühe täiesti täis tulekustuti teise auto tuuleklaasi ja et üks "bloke" kelle nimi mulle ei meenu jääb ühest oma kingast ilma kuna ta ei arvesta vastutuulega, mis sõites autost väljavisatud kinga lennutrajektoori mõjutab. Ja veel sai kõige täkum, ilma särgita Dave vist, roosalt Micralt telefoninumbri, muidugi selleks ta pidi enne poole kehaga autost välja ronima, et see Micrale ulatada. Ta on kihlatud. Too päev rahustas närve 27 kraadine briis ja õhtul 0,33 liitrine Victorian Bitter. Võib vist veel ära mainida, et ma sain ühe kontakti töötada vaimsete vaegustega inimestega, tööaeg lubati hea ja palk kah, vaatab mis saab.