Käes on järjekordne esmaspäev. Selline tunne et aeg libiseb käte vahelt ära ja sinna pole midagi parata. Selle asemel et ärgata kell 6 hommikul ja minna tööle telliseid puhastama või liiva kühveldama või plastikust muru rikastele juudilastele maha panema ärkasin ma hoopis kell 10 ja hakkasin pühapäeval tehtud pannkooke sööma. Kuigi tunne peaks olema nagu esmaspäev, oli tunne hoopis nagu pühapäev. Tööle ei läinud ma selle pärast, et tööd ei ole. Ja kuigi rahaga on suht napp ja väljavaated pole kuigi head, ma ei muretse. Üldse ei muretse. Ehk teisisõnu - no worries. Susanna ka ei muretse üldse. Ta ei läinud samuti kooli. Igal juhul. Ma olen siin nüüd juba poolteist kuud olnud. Sõpru pole väga palju kogunenud. Tööl need kaks muhedat selli võiks öelda et on ainuksed sõbrad. Ja muidugi mu musi Susanna :). Üks päev hakkas ühe Eesti sõbra õde minuga rääkima. Ma arvasin et ta on Ameerikas aga võta näpust ta oli hoopis Austraalias ja meie kodust ainult mingi 15 min jalutuskäigu kaugusel. Maailm ON väike. Nagu öeldakse.. igas maailma sadamas on üks Eestlane. Vahel ma mõtlen, mis ma teeks kui ma oleks Eestis. Kõige tõenäolisemalt lepiks kokku õhtust vollet Kakumäel või vaataks ilmateadet põhjakaarte tuulte kohta või ootaks kõnet, et saada küüdiga Ivo poole koosolekule või Turu juurde katusele või mängiks sulgpalli Hirve pargis koos väikse õllemärjukese ja Jaagupi ja Liina ja Sansiga ja Manniga ja Lauraga ja vb Kekiga ja musiga. Või siis hoopis unustaks JÄLLE Tartusse minna vanadele klassiõdedele ja vendadele külla. Ja muidugi ma ei tea mis Luup teeb. Vot. Ok Susanna hakkas mingit huvitavat asja vaatama... ma pean minema. Jällekuulmiseni.